Tsitaat PM:
“Olles eriala omandanud, on tegu spetsialistiga, keda Eesti tööandjad saavad värvata targa äri arendamiseks. Seda muidugi eeldusel, et üliõpilane on avatud mõttele Eestisse tööle jääda ning kõrgkool on teinud endast oleneva, et tudengit kahe-kolme õpinguaasta jooksul Eestisse lõimida. Kui õppekavas sisaldub kohustuslik suures mahus eesti keele õpe, siis ei tule kandidaat, kes ei näe oma tulevikku kindlasti Eestis, ilmselt ka õppima. Õppekohad jäävad neile, kes on vähemalt valmis kaaluma varianti Eestisse ka tööle jääda. Nad saavad kõrgkoolist kaasa piisava keeleoskuse, et pääseda läbi eestlastele nii omasest võõristusbarjäärist – mis aga teatavasti haihtub, kui võõras näitab, et on võtnud vaevaks eesti keele omandada.
Haridusvaldkond on Eestis detailselt reguleeritud, haridusküsimusi puudutab juba põhiseadus. Keeleküsimuses piisab, kui lugeda põhiseaduse preambulit. Välisüliõpilastele suures mahus eesti keele õppe kohustuslikuks tegemine on lähtunud maailmavaatelisest seisukohast, et Eesti tulevik globaalses ja ränderohkes maailmas on olla paljurahvuseline, samal ajal eestikeelne ühiskond.”
